Täna pääses üks väike tüdrukutirts, nii umbes 6-7a napilt minu autorataste alla jäämisest. Õnn, et kiirus oli väike. Hakkasin siis ühest parklast välja sõitma ja panin juba varem tähele, et täpselt väljasõidu juurde vasakule poole kõnniteele on väikebuss pargitud. Peast käis läbi mõte "krt küll, vasakule puudub igasugune nähtavus", jõudes parkla väljasõidule lähemale ja hakates vasakule juba nägema silmasin ühte vanemat naist kes ületas vasakul pool teed. Kuna naine oli keset teed, siis teadsin, et sealt ei tule autot, aga miski nagu hoidis mind kiirendamast tagasi(liikumiskiirus oli vast 10...15km/h kui sedagi) ja juba hetke pärast tormas täpselt selle kaubiku külje alt välja see plikatirts kes jooksis täpselt minu auto kapoti eest läbi. Tüdruk vist isegi ei pannud mind tähele, sest ta ei ehmatanud ja jooksis edasi. Mina loomulikult reaktsioonist jalg pidurile, aga mida sa teed kui rataste all jää ja lumi. See vanadaam oli küll vist ataki äärel, sest ta nägi seda kõike pealt ja haaras kohe mõlema käega "südamest kinni" jäädes ise keset teed.
Kas tõesti on nii raske õpetada lastele, et autosi tuleb jälgida ja isegi siis kui enda meelest arvatakse, et autojuht näeb Teid ei joosta üle tee. Rääkimata, siis pimenurgast üle tee jooksmine nagu täna see plikatirts tegi.
Ma olen enam kui kindel, et asi on koduses kasvatuses, sest küllalt näinud lapsi kes jälgivad tähelepanelikult liiklust ja kellele ka kodus räägitakse liikluse ohtudest.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar